Mulle tundus kunagi võimatu reisida üksinda. Peamiselt kartsin,
et reisimise võlust jääb pool puudu ehk pole kellegagi reisil
kogetut vahetult jagada. On ju reisimine suurepärane võimalus veeta
aega endale lähedas(t)e inimestega.
Eks hirm oli ka. Kuigi ratsionaalselt sain aru, et mida üksi rohkem karta, kui mitmekesi? Ettevaatlik tuleb muidugi olla ja on kohti kuhu üksinda ja eriti naisena ma ei läheks. Kuid turvalises kohas, nt Euroopas, miks mitte?
Mina sattusin esimest korda reisima juhuslikult. Olin Austraalias
working holiday viisaga ning lendasin idarannikule, sest sõbranna
tuli külla. Nii jäid minu Austraalia reisikaaslased läänerannikule
ja peale seda, kui sõbranna tagasi Eestisse lendas, jäin mina üksi.
Kõigepealt olin nädal aega Brisbane´is ja otsisin tööd ning kogesin esmakordselt seda, et üksi reisides suhtled palju rohkem võõrastega. Oma seltskonnaga reisides olete ikka pigem ninapidi koos, kuigi mida pikemat aega kusagil olla, seda rohkem tekib suhtlemist ka teistega. Kuid siiski vähem. Eriti lühematel reisidel.
Mina olin hostelis neljases toas – üksi reisides ma pigem ühest tuba ei võtaks, siis on palju raskem inimestega suhelda – ning õnneks oli tegemist toredate tüdrukutega. Kahe sakslannaga sain kohe väga hästi läbi ning nädal möödus imekiirelt. Seejuures päeval toimetasin üksinda, käisin linnaga tutvumas, saatsin oma CV-sid laiali. Õhtuti aga sai päevamuljeid oma toakaaslastega jagada.
Nädala ajaga leidsin töö teises linnakeses ning seal ootasid mind ees kaks Iiri tüdrukut, kellest said minu reisikaaslased Austraalias ja Aasias kuni koju tulekuni. Ning eluaegsed sõbrad.
Siinkohal tahaks mainida oma tähelepanekut, et hirm üksinda reisimise ees on pigem omane eestlastele. Teised rahvused rändasid Austraalias pigem üksi ning mitmekesi reisijaid oli üsna vähe. Pigem nt korealased või igast rahvusest elukaaslased reisisid mitmekesi. Üksi reisivaid eestlasi aga ei tulegi meelde.
Minu järgmine üksinda reisimine oli Hispaaniasse suvepikendamise reisile. Nädalavahetusel sain kokku hispaanlannast sõbranna Mercedese ja tema sõbrannaga ning saabus ka mu õde. Mina aga läksin varem kohale, et rohkem ringi vaadata. Malaga reisist on meelde jäänud kõige eredam üksinda reisimise kogemus, kus hostelis tekkis mõnus suur seltskond, kellega õhtust söömas käisime.
Granada, Hispaania
Viimati käisin üksinda reisil Roomas tenniseturniiril. Tennist vaatamas meeldib mul käia pigem üksinda, kui kellegagi, kellele tennis nt ei meeldi, sest kui juba turniiril kohal olla, siis see tähendab tundide kaupa paigal istumist ja tennise vaatamist. Selleks on valmis ainult tennisefännid:)
Roomas ööbisin linna servas nunnade kloostris ja käisingi ainult tennist vaatamas. Roomas olin varem käinud ja seetõttu ei hakanud seal ringivaatamisele enam aega kulutama. Vaid kui turniiril oli käidud (kaks päeva käisin tennist vaatamas), siis põrutasin edasi Napolisse. Ja seal kohtasin kohvikus hommikust süües (hotelli hinna sees oli hommikusöök pisikeses armsas kohvikus üle tee) ühte toredat vene naist, kellega kohapeal mõned päevad ringi reisisime – Pompei, Capri jne.
Kõige huvitavam oli see, et tema oskas ainult vene keelt nii, et mina pidin väga palju vaeva nägema, et oma vähest vene keelt meelde tuletada. Aga saime hakkama:) Nii et ootamatu keelepraktika ka võib olla üksinda reisimise võluks:)
Kokkuvõtvalt, üksinda reisides suhtled rohkem võõraste inimestega
ning võid ootamatult leida kohapealt toredaid reisikaaslasi. Samuti
õpid ennast paremini tundma. See on kvaliteetaeg iseendaga.