Järgmisel päeval oli plaanis avastada pisikest riiki keset Itaaliat – San Marinot. Olles ise väikesest riigist pärit, on pisikestel riikidel eriline võlu. Sama on saartega, sest olen ise Hiiumaalt.
Googeldamine andis enne reisi üllatavalt vähe infot. Nii asusimegi lihtsalt teele ja panime GPS-i mingi parkla aadressi. Otsustasime alustuseks minna mööda mägiteid ja kiirteid vältida.
Mägiteede valimise eelis on ka suurepärased vaated
Tee oli põnev üle mägede ja kurviline, aga aega nõudev. Otsustasimegi seda varianti ainult sel päeval kasutada.
San Marino pealinna nimi on samuti San Marino ning sinna suundusimegi. Kahjuks ei ole San Marinosse sisenemine kuidagi eriliselt kaunistatud või fotoga jäädvustamiseks sätitud (nt nagu Great Ocean Road Austraalias), ise pidime jälgima, et nüüd oleme San Marinos (mingi märk oli ja lippude järgi sai aru).
Parkisime auto kaabelraudtee (furnicular) lähedale, üsna kitsas oli kohtadega ja alguses parkisime kohta, kus võis parkida ainult 2h, kuid tahtsime ju linnakeses veidi kauem ikka ringi vaadata.
vaade köisraudteelt
See on vaade San Marinole, kuid seda ei oska öelda, kust maalt Itaalia hakkab. Selgus, et tegemist oli Rahvsuvahelise Turismi päevaga ja tänu sellele oli nii köisraudtee kui ka riiklikud muuseumid (ehk nt tornid) sel päeval tasuta! Vahel veab ka:).
Pisike rSan Marino on pidanud end suuremate naabrite vastu kindlustama
Jalutasime ringi, väga armas ja mõnus oli San Marino. Pole vast üllatav, et vaenlaste eest kaitseks olid kindlused ehitatud, kus tornides sai käia. Asub San Marino ju keset Itaaliat ja tegelikult veits üllatav, et kuidas ta üldse eraldi riik on. Pole piisavalt ilmselgelt nende ajaloo kohta lugenud ka.
Palju treppe, aga vaated on seda vaeva kindlasti väärt.
Võimas kindlus San Marinos
Vaatamisväärsuste vahelised tänavakesed on ääristatud suveniiripoodide ja söögikohtadega. San Marinos tehakse ka natuke veini, kuigi kohapeal tundus, et nii väike riik, kus seal midagi saaks kasvatada või teha, aga tegelikkuses olime ju vaid linnakeses nimega San Marino, selle ümber maad natuke San Marino riigil on.
Jäime San Marinoga väga rahule. Mõni tunnike jalutamist oli täpselt see millest piisas. Minul sai täidetud 16 aastat kestnud unistus San Marinot külastada, sest esimesel Itaalia reisil jäi seal ajapuudusel käimata. Ka siis tiirutasime mööda mägiteid, mis võtsid petlikult kaua aega.
San Marinost tagasi läksime ka mööda pisikesi mägiteid. Oli juba pime, kui lõpuks oma lemmiksöögikohta jõudsime.
Stiilinäide meie lemmiksöögikohast – mereandide eelroog, ülimalt maitsev!
